Tänavune käbiaasta on looduse kingitus. Kui statistikat jälgida, siis puuliikidest kõige suurem vähenemine ongi toimunud just kuusel. Mänd on jätkuvalt esikohal, kask teisel ja kuusk kolmandal kohal. Kuuse kasvatamine õnnestub paremini ikka istutamise abil, sest looduslikule uuenemisele jätmine on risk ja sõltub käbiaastast. Käbiaastad aga korduvad periooditi, samas sellist käbirohkust nagu tänavu, pole kuuskedel viimasel ajal väga olnudki.

Mul on üks meenutus kodumetsast kolhoosiaja viimastel aastatel, kui raiuti maha üks vana kuusetukk, mu lapsepõlveaegne võiseenekoht. See oli esimene kord, mil ma metsa pärast nutsin, leides kodumetsa samblase kuusiku asemel eest langetatud palgid ja oksarisu. Mingit õigust ju tol ajal metsale polnud, ometi tundus kõik lohutamatult ülekohtune, et võõrad võisid otsustada meie kodumetsa saatuse üle.

Paar päeva hiljem juhtusin kokku ka kolhoosi metsnikuga, kes lohutas mind ja õpetas, et tõmmaku maas vedelevate okste küljest käbisid ja pildugu need langile laiali. Seda ma ka seal tegin, teadmata, kas sellest mingit lohutust saab.

Kui pärast seda lugu umbes 8 aastat hiljem mulle omandireformi käigus kodumets tagastati, olidki juba langil noored kuused kasvamas. Esialgu segiläbi kaskede ja tammedega, aga kuused olid ometi olemas. Omanikuks saamise järel tegime seal valgustust ning noor mets hakkas peagi silma rõõmustama. Võiseeni seal siiski veel ei kasva, neid leiab vaid küpsest kuusikust.

Selle looga tahan öelda, et kui keegi eeloleval talvel käbidega kuuski langetab, siis korjake käbisid ja pillake langile laiali. Kui iga käbi kohta kasvõi üks kuusk kasvama hakkab, olete juba võidumees.