Leili metsalood | Vanade tüvede lugu
Nii mõtlesin metsas ühe 85aastase sanglepa tükeldatud pakkude juures. Väärikas eas puu oli 26 meetrit kõrge. Tüükapoolsest, kõige jämedamast osast saaks paar kakupakku, mis sobivad händ- või kodukakule, ülejäänud tüveosast saab küttehalge.
Saepalgiks sobilike tüvedega sangleppi kasvab mul teisel eraldisel veel ning need seal on pildil olevast kümmekond aastat nooremad ja parema tervise juures.
Toda seest tühja tüve nähes rõõmustasin hoopis rohkem kui mõnd sirget saepakku vaadates, millest ilusat viimistluslauda saab. Mul on viimasel ajal olnud kombeks öelda „ei miskit uut, see kõik see on juba olnud ja nähtud“. On sangleppa oma metsast raiutud, laudadeks saetud ja hööveldatud. On seina löödud ja muist veel laka peal tagavaraks.
Hoopis vähem olen sattunud seest õõnsatele puudele, kes oma vanust ja tervislikku seisundit väga osavalt varjata on osanud. Seisavad samaealiste kaskede ja kuuskede vahel sirgelt püsti ega näita mingeid väsimuse märke. Vaat nendega tunnen mingit sugulust – ise vana ja põdur, aga ei näita välja.
Aga rähnid, need kavalpead, koputavad tüvesid ja kui see kõmiseb nagu trumm, siis tasub sisemust lähemalt uurida. Puutüve sisse pugedes võib sealt avaraid eluruume leida, vahel terve korruselamu jao.
Inimene kipub taolisi puid kohtlema põlgusega, nimetades seda üleseisnud, mädanevaks, vanaks metsaks. Eks nooremad vaata ka vanu inimesi kui mittevajalikke, ajast ja arust mahajäänuid, kellest pole kasu ja kes oma kohaloluga elu edendamist segama kipuvad.
Olen märganud, et vanas metsas puud hoiavad ja toetavad üksteist. Noores metsas toimib halastamatu konkurents – suurem ja tugevam jääb ellu. Kõik on inimühiskonnaga väga sarnane.
Kasvas ka too õõnsa tüvega sanglepp endast noorema kuuse kõrval ja oleksid võib-olla veel aastaid kõrvuti koos elanud, kui inimene saega poleks tulnud.
