Leili metsalood | Värvilised puud


Leili metsalood | Värvilised puud
Foto: Leili Mihkelson

Sügis alles kombib oma võimupiire ja proovib erksate värvidega muljet avaldada.

Esiotsa pole sel aastaajal vigagi – ilus ja muretu tundub.
Kirevad värvid aga on salakavalad ja petlikud. Seda, et ilusad värvid on kui pettekujutlus, mis varjab ees ootavate aegade raskust ja rõskust, teame me põhjamaalastena sünnist saati, oleme kogenud.

Punetavad haavad sinise taeva taustal on suure hääbumise algus, märgid sooja ja valgusküllase aastaaja lõppemisest.
Oleme tegelikult hallivõitu ja karmi olekuga rahvas, harjunud jaheduse ja vihmaga. Sügis justkui olekski sellise rahva iseloomule see õige aastaaeg, mil saab varakult tuppa sooja pugeda ja endasse sulguda.

Sirvisin äsja oma varasemaid, umbes kümne aasta taguseid blogipostitusi ning avastasin mõtteviisis suuri muutusi. Vaatamata tolleaegsetele oluliselt kehvematele materiaalsetele võimalustele, oli minus palju rohkem jõudu ja optimismi kui tänasel päeval.
Praegu ei usugi hästi, kuidas neil aastatel suutsin samaaegselt toime tulla nii voodihaige ema hooldamise, vahel ka koolieelikutest lapselaste kantseldamise ja samal ajal kõigi kodutööde ning mis peamine – metsa ja maastike hooldusega. Oli pealehakkamist ka hoonete remondi korraldamisel ja leidus aega looduses käimiseks. Pidasin tol ajal ka päevikut ning kirjutasin Maalehe veebis oma metsablogi.

Ema on mitu aastat mulla all, lapselapsed noorteks neidudeks kasvanud ja päevikut ka enam pidada ei viitsi. Varasemast edasipüüust ja elujõust on alles vaid osa. Jäänud on mets, käigud looduses ja metsalugude blogi.

Katsun jõudumööda veel hädavajalikke hooldustöid metsas edasi teha, vahel kedagi palgata või oma laste peresid ja lapselapsi abiks kutsuda. Tuleb välja, et ka nii saab, kui ise enam ei jõua. Kakskümmend või veel kümme aastat tagasi ei uskunud, et ühel hetkel tuleb elus leppida, et on nagu on.