Leili metsalood | Viimane sein veel püsti

 (4)
Leili metsalood | Viimane sein veel püsti
Foto: Leili Mihkelson

Vanad talukohad, mis aastakümnete kaupa on elaniketa seisnud, on aja möödudes pärandkultuuri objektideks muutumas.

Omal ajal, selle sajandi vahetuse paiku, kui erametsanduse taastamine ja maade tagastamine õigusjärgsetele omanikele veel käis, pakuti erametsaomanikele vanade talukohtade säilitamise eest isegi pärandkultuuriobjektide toetust.

Tuhin aga vaibus peagi, sest otsustati, et toetatakse vaid metsandusliku tegevusega otseselt seotud objektide tähistamist ja säilitamist, nagu vaigutusmännid, ajaloolised metsakvartalid ja taliteed, riigimetsas teeninud nimekate inimeste rajatud puistud jne. Selliseid objekte on erametsades harva ja kadus ka põhjus toetuse taotlemiseks.

Kui 19. sajandi lõpukümnendil minu vanaisa abiellus, jättis ta endale suurema maatüki põlistalukohas, mis on ka minu sünnikodu, oma õele aga kinkis väiksema lahustüki kahelpool jõge. Praeguseks kuuluvad mõlemad maatükid mulle, nii nagu need ajalooliselt mu esiisade omad olid.

Jõeäärsel lahustükil polnud maade tagastamise ajaks enam ühtki hoonet püsti, olid vaid vundamendid ja katuseta keldri paksud müürid. Talu oli selleks ajaks olnud elaniketa ligi 50 aastat. Koht koos põlispuudega aga oli olemas, olgugi võssa kasvanud ja lagunenud hoonete jäänuseid täis. Pean lisama, et hooned ei lagunenudki ise, sellele aidati traktoriga kaasa, kui külamehed kolhoosiajal sealt pärast vanatädi ja tema poja surma seinapalke kätte saada tahtsid.

Seotud lood:

Mitu aastat tööd, võsalõikust ja niitmist, silla ehitamist, keldri puhastamist sinna sisse kukkunud rämpsust ja katuse paigaldamist – nii saigi umbes 120 aasta vanune taluõu meie pere ja mu sõprade suvise kooskäimise ja talgute pidamise kohaks.

Pildil on tükike selle talukoha vana aida palkseinast, mis on ligi 70 aastat seisnud kaitsva katuseta, lageda taeva all, ent endiselt olemas. Aida taga otse jõe kaldal kasvavad kõrvuti tublisti üle 100 aastased kuusk ja pärn. See palksein, keldrimüürid ning maja, lauda ja küünide vundamendikivid koos mälestuste ja lugudega seal elanud inimestest ongi osa talude ajaloost ja pärandist, seega jätkuvalt pärandkultuuriobjektid.