Liblikatest

Äsja ilmus Rohelise Eesti raamatute sarjas kirjastuselt Varrak „Eesti päevaliblikad“. Asusin seda uurima, sest parim liblikaaeg on käes. Eelkõige huvitas mind, kuidas eristada kaht liblikaliiki - väike-kiirgliblikat ja suur-kiirgliblikat. See teema on mul mitu aastat segadust tekitanud.

Olen igal suvel jälginud ja vahel ka pildile püüdnud neid suuri ja ilusaid liblikaid, kes ei lendle lillelt lillele nektarit ammutama, vaid liiguvad ringi paigus, kus midagi mustusest lehkama on hakanud. Selleks võib olla ka inimese higine peopesa, kuhu liblikas peale lendab ja siis oma imilondiga nahapooride vahesid kompima asub, et soolast ihumahla imeda. Sageli olen näinud kiirgliblikaid paekividelt või betoonist vana vundamendi pragudest miskit urgitsemas.

Kui kiirgliblikad parajasti toitumisega ametis on, siis lubavad nad end vahel ka pildistada. Äsja ostetud liblikate raamat on abiks kahe liigi tunnuste eristamisel. Minu piltidel on liblikaid erineval ajal, erinevas kohas ja erineva nurga alt pildistatud, mistõttu ei saa mõõtmeid hästi võrrelda. Mõlemad on isased kiirgliblikad, kelle tiibade ülapooled teatud vaatenurga all sinkjas-violetselt helklevad. Emastel on tiibade ülapool ühtlaselt must ega helkle.

Nüüd siis kahe liigi täpsematest eritunnustest, kui liblikate tiibu pealtpoolt vaadata.

Väike-kiirgliblika mõlemal tiival, nii ees- kui tagatiival, on oranži äärisega ümmargune silmlaik. Suur-kiirgliblikal on silmlaik ainult tagatiival ja eestiival see puudub. Suur-kiirgliblika tagatiiva valge ristvööt teeb välisserva suunas ühe terava saki, väike-kiirgliblikal seda sakki pole.
Need on pisikesed, kuid olulised detailid, mida on kaugemalt vaadates raske märgata. Just seepärast on hea, kui käepärast üks selgitav raamat.