Liigirikkus või umbrohi?

Eilses loos kirjutasin kiitvalt põllumeestest, kes vilja kasvatavad. Täna juhtusin nägema, kuidas tegelikult uhkeid viljavälju saadakse ja mõtlesin, et vara kiitsin.

Eelmise nädala lõpul käisin imetlemas üht õitsvaid lilli täis põldu, mis oli viimased paar aastat harimata jäänud. Talunik, kes neid maid rentis, läks pankrotti. Eks põhjuseid oli tal muidki, kuid üks neist kindlasti ka see, et metsafirmad, kes maid on kokku ostnud, kruvivad põllumaa rendihinna viimase vindi peale üles. Meie, kohalikud maaomanikud, oleme siin olnud kannatlikud, leppinud alguses üsna madala rendihinnaga, kuid jäädes samale rentnikule truuks, oleme aasta-aastalt saanud järjest paremaid lepinguid. Minu arvates maksavad edukad maaharijad siinkandis keskmisest kõrgemat renditasu. Maaomanikud, kes rentnikke kaotavad, on ise hinnasooviga liiale läinud. Nii jäävad põllud vahepeal harimata või purustab omanik seal toetuste saamiseks „euroheina“.

Olgu rahaasjadega kuidas on, minu huvi oli seekord korjata mahajäetud põllult õitsvaid ravimtaimi. Sain naistepuna ja raudrohu kimbud tehtud, kui põlluvaheteelt hakkas kostma traktori mürinat ning kohale saabus mürgiprits. Sedapuhku juba uue rentniku oma. Et lilleväljast jälle viljapõld saaks, siis looduslikele taimedele, isegi ristikule mitte, armu ei anta. Eks pildilt paista, milline liigirikkus seal äsja oli. Kümnekonna päeva pärast on kõik pruun ja seejärel küntakse kõrbenud jäänused mulda.
Tuleval suvel kasvab põllul juba vili, mida käin jälle imetlemas ja põllumeest kiitmas. Ainult et naistepuna tuleb mujalt otsima minna.