Et ma linnu üldse pildile sain, oli vedamine ning tõenäoliselt tegemist noore ja kogenematu selleaastase pojaga. Ta seisis seal kännul algul ühtpidi, siis pööras teise külje ja ühel jalal seistes hakkas tit-tit-tit häälitsusi tegema. Mulle tundus, et mangus vanalinnult toitu.

Langil oli metstildreid veel mitu, kuid nad lendasid siia-sinna nagu pääsukesed, valged kõhualused helkimas, ega jäänud kusagile nähtavale kohale paigale. Ainult see üksik seisis samal kännul hulk aega ja minust ta lõpuks sinna ka jäi, muudkui titsus edasi.

Varasemad kohtumised metstildritega on mõnikord olnud lootustandvad, kui nad mitmekesi koos kusagil sügava ja vesise traktorirööpa põhjas mudast toitu otsivad, kuid inimest märgates jõuavad nad alati erinevatesse suundadesse laiali lennata. Linnuraamatus on teda nimetatud seltsipõlglikuks. Sel korral siis läks õnneks kauem jälgida.