Külmenenud ilmad on toonud põhjaaladelt rändavaid linnusalkasid juurde. Üle pika aja nägin suurt värvuliste parve puulatvades askeldamas. Nagu ubinad okstel. Peamised tegelased olid urvalinnud, sekka ka siisikesi. Ühekorraga oli vaikne metsaserv sädinat ja elu täis.

Ka metsatööd on uue hoo on sisse saanud. Mu piirinaaber pääses viimaks oma metsaveotraktoriga piki põlluäärt liikuma ja hakkas virna koguma sügisel langetatud kraavivõsa. Siiani oli maakasutaja hoidunud põllule minemast, et haritavasse pinnasesse mitte jälgi tekitada, roobastest rääkimata. Nüüd maa juba kannab ratastele tõmmatud lintidega veotraktorit ja põllule jälgi ei jää.

Loodetavasti on külmakraadidest kasu ka metsas, eriti kui enne raskete koormate toomist veoteid ette tallata ja külmuda lasta. Jäätunud lombidki vajavad katki tallamist, alles seejärel külmuvad sügavamalt. Metsapinnasesse tuleks suhtuda täpselt samasuguse austusega nagu põllumees oma haritavasse maasse.