Sattusin oma naabruses asuvas riigimetsas ringi käies pildil olevale plastpudelile ning mõtlesin, millal ja miks võis see nii kõrvalisse kohta sattuda. Ei kasva seal seeni ega marju, et inimestel huvi oleks, lihtsalt tavaline keskealine mets.

Ometi on keegi üsna ammu selle pudeli sinna maha jätnud ja loodus on justkui häbenedes asunud võõrkeha samblaga katma.

Tuletasin meelde, kes ja millal selles metsatukas viimati tööd võis teha. Umbes 12 või 13 aastat tagasi tegid tõepoolest paar meest seal harvendusraiet ja masinamees vedas puid välja, kuid hiljem pole töömehi käinud. Seega võis oma joogipudeli keegi neist metsa alla poetada. Pudel pole aastatega mingeid lagunemise märke ilmutanud.

Poolteist nädalat tagasi helistas mulle keegi noormees ja küsis, kas nad tohivad väikse seltskonnaga mu vanal taluplatsil jõe ääres natuke aega veeta ja liha küpsetamiseks riidast puid võtta. Lubasin, tingimusel, et kui hiljem vaatama tulen, ei leia platsilt ühtki jälge inimeste sealviibimisest. Kogu tekkinud prügi võtku enesega kaasa. Kui ülejärgmisel päeval vaatama läksin, siis nii ka oli. Plats oli korras, kuid…

Metsa ja põllu äärt pidi kulgeva tee ääres vedeles üks 2-liitrine mahlapakk ja veidi edasi tühi saku õlle purk. Need olid platsilt lahkujad autoaknast kraavipervele lennutanud. Korjasin üles ja hakkas valus. Mitte selle pärast, et pidin teiste järelt koristama, vaid hoopis teadasaamise pärast, et leidub inimesi, kes väljaspool klantsitud koduõue või kasvõi sedasama kokku lepitud tingimustel kasutatavat puhkeplatsi, on valmis kõik mittevajaliku ükskõik kuhu loodusesse lennutama, peaasi, et auto seest puhas oleks. Aastaid on sama teed sõitnud jahimehed, õppepäevadel viibinud metsaomanikke ja talgutel käinud kümneid loodusfotograafe, kuid keegi neist pole loodusesse prügi visanud. Pigem oleme koristanud kellegi teise aastatetaguseid jälgi – pudeleid ja kilekotte.

Ega kõdunematu plastpudeli jutust erilist kasu küll tõuse, kuid arvan, et rääkimata jätmine süvendaks inimeste ükskõiksust veelgi.