Maa toidab

Imetlesin meie kandi ühel metsadest piiratud äärealal tohutu suurt rohelist rukkivälja ja mõtlesin, et elu maal läheb vääramatult edasi, hoolimata, kes kui palju hääli kogus ja Europarlamenti pääses või ei pääsenud. Leivavili loob pead ning tõotab head saaki.

Käisin vaatamas ka üht riigimetsa raiesmikku, kuhu kuu aega tagasi olid istutamiseks toodud suurtes kottides kuusetaimed. Nüüd on nad mullas ja helerohelised võrsedki tillukestel okstel paistmas. Uus mets on kasvama läinud.

Minulgi on kartul tärganud ja külvid üleval. Juba kõplasin vaod üle. Kogu aeg mõtlen, et kas ikka peaksin seda igal kevadel uuesti tegema, kui kõike nagunii ära tarvitada ei jaksa. Maa aga ootab harijat. Mina ei osta neid võõramaal kasvatatud kurke ja tomateid, millel puudub lõhn ja maitse, veel vähem kaugelt toodud ja väntsutatud värsket kartulit. Kes ise kasvatanud on, see teab, milline vahe on oma aia kraamil võrreldes supermarketi omaga.

Sama lugu on ka lihaga, mis suurtest farmidest kombinaatideni ja sealt vaakumpakendites või külmutatuna lõpuks lettidele jõuab. Või munadega, mida munevad kanad, kes pole elus rohelist rohtu nokkida saanud. Jahimehed teavad, kui magus on metssea või põdra maks võrreldes poes müüdava sea- või veisemaksaga. Või miks jõest-järvest omapüütud haug maitseb parem kui külmutatud ookeanihulgus.

Minu põlvkonnale on allergia tundmatu ja arvan, et immuunsuse saime kaasa maal üles kasvades, kus toiduks oli omakasvatatud vili, juurikad ja metsaannid, kus magusa saime peedisiirupist või meest, jõime kasemahla ja värskelt lüpstud lehmapiima ning sõime oma laudas kasvatatud lindude ja loomade liha.

Ega tänapäeva linnastunud inimesed oma elutempo juures saagi kodumaisele ja maalähedasele toidule vajalikku tähelepanu pöörata, kuid mõned, kel kasvõi ribake oma maad, üritavad seda endistviisi natuke kasvatada.