Maal on parem kui linnas

Üle mitme aasta juhtusin Tallinnas käima. Olin kutsutud looduskaitsekuu avamisele, kus kõige muu kõrval jagati ka looduskaitsja märke. Sain minagi keskkonnaministri kätt suruda.

Ega ma päriselt aru saanudki, mille eest mind kui erametsaomanikku väljavalitute nimekirja seati. Metsaomanikke ju üldiselt peetakse loodusega suhtlemisel enesekeskseteks ja omakasupüüdlikeks, kes looduskaitses metsamajandamist piiravaid takistusi näevad.

Loomulikult olen mulle osutatud tähelepanust meelitatud ja tänulik teadmise eest, et veel keegi mõtleb samamoodi kui mina oma blogilugusid kirjutades.

Aga et selle loo pealkiri poleks juhuslikult pandud, siis kinnitan, et just nii ma arvangi – maal on parem elada kui linnas. Linna ei julgenud ma autoga minna, vaid jätsin selle poolel teel maha ja läksin/tulin rongiga. Ühe osa linnasõitudest tegi minuga noorem poeg, teise vanem poeg. Kõrvalistmel olles sain lõpliku kinnituse, et linnas ma elada ei suudaks.

Mõistan, et noori ja keskealisi hoiab linnas kinni mitte sealne keskkond, vaid eeldused arenemiseks ning töö, mille eest normaalset tasu võib teenida. Selle nimel tuleb välja kannatada kiirus, müra, sagimine ja mõttetu ajakulu. Närviline autosõit loomaaia kandist Pirita elamurajooni võttis õhtusel ajal meil rohkem aega kui minul siin maanteesõit Pärnusse või Viljandisse. Vahemaad linnas pole märkimisväärsed, kuid aeg kulub tihedas autoliikluses fooridele, ristmikele ja parkimiskohtade otsimisele. Pingeseisund ja ajanappus aga kulutavad inimest.

Kodus tagasi olles läksin järgmisel päeval vaatama, kui palju kodumets minu linnasolemise ajaga muutunud on. Juba katavad metsaalust jänesekapsa valged õied, kägu kukub ja ööbik laksutab. Maal on kevadel väga hea olla.