Magus elu viljapõllus

Käisin jõe taga metsas vaatamas, mis mu äraolekul muutunud on. Kaamera jätsin autosse ja nagu sellistel kordadel ikka, hakkab kehtima Murphy seadus. Minust mõne meetri kaugusel askeldas pesakond noori käblikuid. Üks lendas vaid 2 meetri kaugusele oksale, nõksutas seal jalgu ja täristas valjult, endal saba ülespoole püsti. Tahtis vist tutvust luua. Seisin liikumatult ja kirusin end, et nii vahvat linnukest pildistada ei saanud.

Tulin küll hiljem koos kaameraga tagasi, kuid käblikud tegutsesid siis punase pähklipuu võras, täristamist kuulsin ja liikumist nägin, kuid lagedale nad enam ei ilmunud.

Metsast põldude vahele jõudes nautisin ühel pool teed müürina seisvat talinisu välja ja teiselpool siidiselt voogavat odrapõldu. Pikkade okastega odrapeade vahelt kerkis ootamatult nähtavale üks piiksarvedega sokupea. Loom oli leidnud endale äraütlemata turvalise koha, kus elu magus nagu hiirel viljasalves. Nüüd oli mul kaamera käepärast.

Sokk tundis end viljapõllus kindlalt ning minu vaatamisele pühendas ta vaid mõne hetke, ülejäänud aja oli loom tervenisti odra sisse kadunud. Nägin, et sokk liikus süües aegamööda edasi, tõstes vahetevahel pead, et ümbrusele korraks pilk heita. Vaat nii võimas oder on sel suvel, et metskitse selg sealt enam välja ei paista.