Männikus õitseb pohl


Männikus õitseb pohl

Põhjapoolsed maad on saanud kogu lõunasoojuse endale, samal ajal aga vaevleb Kesk-Euroopa jaheduse ja sadude küüsis. Natuke kahju, et meile kiirelt tulnud soojus lühendas õunapuude rikkalikku õitseaega ning ka lilla sirel on viimaseid õiekobaraid maha poetamas. Minu jaoks lõpeb kevad sirelitega ning algab suvi.

Olen mõelnud, et kas loodus tasub nüüd topelt nende kannatuste eest, mida pikk ja pime talv meile kaasa tõi. Sooja ja niiskesse mulda külvatud seemned on kõik tärganud ning juba kõplasin ka kartulivaod läbi. Pealsed on üleval.

Ühel õhtul sõitsin mööda RMK matkarada, mis kulgeb läbi ilusate männimetsade, tee kõrvale jäävate puutumatute Natura alade, hästi hooldatud noorendike ja jääb eemale värsketest lageraielankidest. Korrastatud metsamaastikud sisendavad rahu ja lootust, et kõik pole veel kadunud. Just elamise jõudu ma metsast otsimas käingi.

Tegin mitu peatust ning nautisin metsas üksiolemist ja rahu, mida ei häiri automüra ega inimeste jutuvada. On vaid metsa hääled ja lõhnad.

Leesikavarte küljes on juba tillukesed rohelised viljanupud. Männikualune aga valendab pohlaõitest. Pohl õitseb hiljem kui leesikas. Tuleb vist hea marjaaasta.