Esimesel kevadpäeval, mis oli pigem talvist nägu, avanes maja metsapoolsest aknast selline vaade – viis metskitse rohtu näksimas. Nemad on meie küla alalised elanikud - ainsad kariloomad, kui välja arvata üks talu, kus lambaid peetakse.
Talvel käivad kitsed mul köögiakna all lindude söögimaja alla pudenenud seemned otsimas, vahel jalutavad naabri aias, kus suur koer Karu nende peale isegi haukuda ei viitsi. Küllap rahulike koerte pärast tunnevadki metskitsed end siin kaitstuna.
Viiest loomast neli on poisid, kellest kolm esimese aasta pulksarvedega. Vaid ühel vanemal sokul on suured harulised sarved, mis praegu alles karvased.
Kuna majade ümbruses ei peeta jahti ja ega kiskjadki inimeste lähedale tulla ei julge, võivad metskitsed siin end turvaliselt tunda. Kui loomad kusagile kaugemale ümber kolida ei kavatse, võib kari isegi täiendust saada.
