Merikotkas sisemaal
Aegajalt satuvad merikotkad rannikult või järvede äärest toitu otsima ka sisemaa metsade vahele, seda just väljaspool pesitsusaega, sügiseti ja talviti. See on aeg, mil pojad on iseseisvunud ja igaüks hoolitseb ise oma kõhutäie eest.
Merikotkas, nagu suurtes rabamassiivides elutsev kaljukotkaski, toitub võimaluse korral näiteks huntide murtud loomade korjustel, ei põlga ära ka ulukijahil metsa jäetud loomasisikondasid või koguni teedel liiklusõnnetustesse sattunud loomi. Viimastele toituma minnes varitseb röövlinde endid oht sattuda liiklusohviks.
Ettevaatlike lindudena eelistavad suured kotkad siiski turvalisemaid toitumiskohti metsade vahel. Nii käis läinud sügisel üks merikotkas korduvalt huntide poolt murtud põdrakorjusel. Sel sügisel olen paaril korral pärast jahipäeva lõppemist merikotkast näinud üsna kodumetsa lähistel riigimetsa langil koos ronkadega. Seal oli kütitud põdra sisikond, millest paari päevaga ühtki jälge enam loodusesse ei jäänud. Kõik söödi ära.
Halvem lugu on rannikualadel kütitavate partide ja hanedega, kui laskjad kõiki surnuid või vigastatuid veest või roostikust üles ei leia ja need merikotkaste toiduks võivad saada. Jätkuvalt esineb merikotkastel pliimürgistusi ja selle põhjuseks arvatakse olevat haavlid, millega veelinde kütitakse ja mis lastud lindu süües kotka seedekulglasse satuvad. Jahimoona ja merikotkaste mürgistuste seoseid uuritakse jätkuvalt. Kas haavlid või kuulikillud veel teistel lindudel, nagu segatoidulised rongad või varesed, kes samuti võivad jahijääkidest toituda, ka mürgitusi tekitavad, seda pole kuulda olnud ja vist pole ka uuritud. Et tühja sest surnud varesest. Merikotkas aga on suur ja uhke kaitsealune lind ning selle liigi järjest sagenevate surmade põhjuseid uuritakse Maaülikooli loomakliinikus küll.
Pildil olev merikotkas on arvatavasti pärit kusagilt 20 km kauguselt territooriumilt ühe järve ääres. Lähimates metsades tema elupaika teada ei ole, ometi on ta aegajalt siinkandis käimas. Tegemist on vanalinnuga, ehkki linnu suur, kõver ja üleni kollane nokk, üks vanuse tunnustest, jäi pildi tegemise ajal tuules liikuvate kaseokste varju. Valge sabaalune, merikotka oluline määramistunnus, aga on täitsa nähtav.
