Pildil on kinnikasvanud vanajõe ümbruse lehtpuumets, vähemalt 70 aastat inimestest puutumatuna seisnud ala, mida vaid suurvesi aeg-ajalt üle ujutab. Selja taha jääb umbes sama kaua aega tagasi vete paremaks edasikandmiseks sirgemaks aetud jõesäng.

Kui taluajal tehti jõe ääres heina ja karjatati veiseid, siis pererahva kadumise järel polnud enam ei loomi ega tehtud heina. Hoonedki lagunesid ja palgid kanti laiali, mis sest, et jõetagune koht oli raskesti ligipääsetav. Süvendamise järel kadusid madalad paesed koolmekohad, kustkaudu vanasti jalgsi või hobusega läbi sai. Hiljem muidugi mõni traktor ikka läbi jõe sõitis, kui küttepuid käidi tegemas.

Olen hakanud sellele kohale teise pilguga vaatama ning leidnud mahajäetuses uusi väärtusi. Üleujutustega kantud setetest saavad kaldaäärsed mullad igal aastal rammu juurde, lopsakas taimestik ning murdunud puurondid annavad kõdunedes pidevalt lisa. Vanajõe sängi põhjast kaob vesi ära vaid eriti kuivadel suvedel, suuremal osal aastast aga on lombid olemas.
Kõik see tekitab elupaiku nii kahepaiksetele, roomajatele, lindudele ja kobrastele. Suured imetajad, nagu põder või metskits, sellest lugu ei pea, küll aga olen näinud seal nugiseid.

Metskitsed, -sead ja põdrad liiguvad meelsamini kõrgemal kaldapealsel. Kui pilti otse vaadata, siis kaugemal maapind tõuseb päris mitu meetrit ning seal olid kunagi 13 ha-l pikad kraavitatud põllud, kraavid languga vanajõe poole. Kui ma maade tagastamise ajal kinnistu plaani kätte sain, oli endine põllumaa juba metsamaana kirjas, teise ringi hall-lepik peal. Esimene lepik võeti kolhoosiajal jupphaaval maha ja minu ajalgi sai mitu aastat sealt küttepuid raiuda. Seejärel, vahemikus 2003 – 2011, istutasime põllud kuusetaimi täis. Sai talguid peetud, taimi aga hooldasin pärast ise ja määrisin ladvakasve kitsehammustuste kaitseks. Nüüd on ilusad noorendikud, kuhu olen palju tööd ja oma tervist jätnud. Loodetavasti mitte asjata.

Inimese tekitatud ja inimkätega hooldatud „kuusepuupõllule“ vastukaaluks ongi minu arvates sobiv jätta kaldaäärne lehtpuumets looduse kujundada. Mõnikord hea vaatamas ja õppimas käia.