Mets-vareskolda otsimas

Võin nüüd kiidelda, et üks seni nägemata kollaliik sai ära nähtud ja katsutud. Üksi ja omapäi poleks ma mets-vareskolda leida suutnud, kuid meie kandis on loodusinimesi, kes igal võimalusel ise uusi liike avastamas käivad ning neid ka mulle tutvustavad. Eriti keeruline minu jaoks on ligi poolteist tuhat nimetust eri liiki taimi, suur on ka sammalde ja samblike arvukus. Kui mõne protsendigi neist juurde õpiks, oleks edasiminek juba märgatav.

Koldade pere on väiksem, seni teada vaid kuus liiki: kattekold, ungrukold, karukold, sookold, mets-vareskold ja nõmm-vareskold. Mul on neist viimane veel nägemata. Peale laialt levinud kattekolla on kõik teised kollad võetud looduskaitse alla.

Mets-vareskold kasvab liivastes männikutes ning selles kohas, kus siinne kasvukoht hiljuti leiti, olen ise varemgi põgusalt ringi uidanud. Kollapuhmad kasvavad üle küngaste lookleva liivase raja ääres. Muu taimestiku seast ei oska asjatundmatu silm teda kohe kindlasti leida. Peab eelnevaid kogemusi olema. Kogemused aga omandatakse enamasti praktiliste loodusretkede kaudu.

Oma esimese tutvuse mets-vareskollaga ma nüüd ka tegin, tänu kasvukoha avastajale, kellega koos liikusin. Lisaks tolle päeva kaaslasele hindan ma kõrgelt meie piirkonna keskkonnaameti metsaspetsialisti Andrest, kes on laiade teadmistega taimetark, suurepärane koldade ning sammalde tundja. Kui keegi midagi põnevat metsas näeb ja teada annab, on see mees alati valmis kohale tulema ja olema liigi määramisel abiks. Mõne teise piirkonna metsaomanikud võiksid üksnes kadedust tunda, et meil Vändra metsades on asjatundjad omast käest võtta.