Tegin metsa ääres natuke võsalõikust, sest soovin, et see ilus õunapuu koos siiani okstel ilutsevate õuntega kuusenoorendiku taustal paremini välja paistaks. Võsa kippus vaadet rikkuma, nüüd sain toreda pildi ka teha.
Ilus sügis on pikalt kestnud ning võimaldanud igasuguseid metsahooldustöid teha, ainsaks takistuseks on olnud kas ajanappus või on jõust vajaka jäänud. Kui nädalavahetustel lapsed maal käimas pole, võib koduukse lukku keerata ning omatahtsi looduses ringi luusida ja metsas jõukohast tööd teha. Tunnen, et selline idüll enam kaua ei kesta – vihm, lumi ja sügispimedus tungivad peale.
Kolm viimast päeva kulusid kodumetsa noorendikes võsa lõigates. Õigeks ajaks tuli muidugi koju tagasi jõuda, sest kuidas muidu oleksin saanud eelmises loos mainitud spordiülekandeid näha.
Otsin pidevalt häid emotsioone pakkuvat tegevust ning metsas nokitsedes leiab seda kindla peale. Minu roosiaed on mets, nii tahan öelda neile väsimatutele aias kõpitsejatele, kes samamoodi tunnevad oma kätetööst ja aiailust rõõmu. Igaühel oma.
Seda õunapuud vaadates mõtlen siidisabadele, keda pühapäeval alevis kuulsin ja nägin. Minu meelest on praeguseks kõik pihlamarjad ja arooniad aedadest juba linnukõhtu läinud, küllap jõuab järg ka õunteni. Koduaias käivadki rästad latva jäänud õunu purustamas, kindlasti märgatakse ka punapõskseid metsaõunu, mis ei jää maitselt kultuursortidele alla.
Õunapuu ümbert võsa lõigates meenutasin, kuidas ma 2002.a. aprillikuus oma sünnipäeval sedasama kuusenoorendikku istutasin. Kevad oli tol aastal soe ja varane. Neliteist aastat hiljem saan tehtud tööst puhast rõõmu tunda. Võib ju norida, et miks nii tihedalt neid kuuski istutasin, kuid tol ajal minu meelest soovitati vähemalt 2500 taime hektarile, mis jättis võimaluse juhuks, kui mõni kuuseke kasvama ei lähe või metskits nahka pistab. Kandsin kuusekeste eest hoolt ja välja langesid tõesti vaid üksikud. Seepärast võingi metsas olla õnnelik ja uhke nagu aednik oma roosiaias.
