Metsa istutades mõtled tulevikule


Metsa istutades mõtled tulevikule

„Las ta kasvab, see meie mets,“ ütles C.R.Jakobson oma Kurgja pererahvale, kui nad metsa istutama läksid. Samamoodi mõtlesin ka mina koos talgulistest loodusfotograafide ja kohalike jahimeestega, kui 2010.a. kevade sombusel päeval väikseid kuusetaimi mulda panime. Ja mets läkski kasvama, nii Jakobsonil kui minul.


On liigutavalt soe tunne vaadata seda 2010.a. kevadel tehtud fotot metsaistutajatest, kus väike Oliver sel ajal titevankris magas, kui ema-isa taimi mulda panid. Me pole hulk aega suhelnud, kuid arvan, et toda noorsand Oliveri Tabasalu kandist ootab sügisel ees kooli minek.


Samamoodi kiirelt kasvab ka noor mets. Teine pilt on tehtud paar päeva tagasi üsna samast kohast kus eelmine, kuue aasta tagune. Tillukestest kuusetaimedest on sirgunud kena ja tihe noorendik. Mina kutsun selliseid puid varateismelisteks, elujõudu täis edasirühkijateks. Kõige õrnemal kasvuajal, esimesel kolmel-neljal aastal, olin neile abiks, kaitsesin ja poputasin, et pisikesed kõrvalt peale tungivate kaaslaste (rohi, võsa) kõrval hukka ei saaks. Nüüd on raskem aeg üle elatud ja noored puud ei karda enam ei metsloomi ega paksu lund. Ajavad oma karedad okkad valguse poole ja kerkivad kõrgusesse.

Soovin kõigile praegustele metsaistutajatele sedasama rõõmutunnet tehtud tööst, mida on minul olnud õnn palju aastaid kogeda. Metsaistutus on võrreldav laste üleskasvatamisega. Nii lapsed kui mets juhivad meie mõtted tulevikku, annavad kindluse, et elu kestab kauem kui meie siin.