Kõndisin kaarega ümber kodumetsa, soovides järele vaadata, kas eile liikvel olnud kolm põtra on mul ka noorendikke söömas käinud. Nimelt sattusin eilsel käigul algul ühe ja natuke aega hiljem veel kahe põdraga kokku. Nemad muidugi märkasid mind enne ja kadusid oksi ragistades puude vahele. Eks need ole samad põdrad, kes kõrval riigimetsas pidevalt ringi käivad, seal enamasti küll lageraielankide ääres oksi söömas. Magamas aga käivad noorendike vahel kuiva kuluheina sees, olen asemeid näinud.
Täna põtru polnud, ju olid mujale liikunud. Kontrollisin igaks juhuks üle oma kuusenoorendikud, ehkki tavaliselt põdrad noortele kuuskedele kurja ei tee. Pildil oleva noorendiku (istutatud 1999.a.) teises servas kuuskede vahel on looduslikult kasvama läinud noori mände ja neid on varasematel aastatel põdrad küll hammustanud. Tänase käiguga ma uusi männikahjustusi ei leidnud. Läheduses kasvab siin-seal noort haavavõsa ja kraavides pajuvõsa ning neid on küll söömas käidud.
Veel sattusin kokku ühe valge-jänesega. Kahjuks märkasin teda hilja ja pilti teha ei jõudnud. Mõtlesin, et näe, haavikuemandal talvekasukas alles vahetamata. Talvel oli mu metsas jänesejälgi pidevalt, kuid lumel on valge karvaga looma raske märgata. Pealegi kössitab jänes enamasti liikumatult kusagil kännu varjus ja sulandub metsaalusega kokku. Tore, et valgejänes pole meil enam haruldus, nagu vahepeal tundus.
