Kaks päeva hiljem, laupäeval, oli üks lindudest lennus ning sellest ka siinne pilt.

Põldudel algasid kevadtööd, masinad liiguvad. See meelitab röövlinde põllu kohale hiiri jahtima.

Pühapäev oli sombune, ajuti tibutas vihma. Soov taaskord kotkaid näha viis mind jälle jõe äärde. Kummardusin värskeid karulaugu lehti korjama, kui kuulsin selja taga imelikku kähedat häält: hjäuh-hjäuh! Pöörasin end hääle suunas ringi ning minust mõnikümmend meetrit eemal haavatuka vahel toimetasid kaks händkakku - metsahallid, nagu ma neid hellitavalt kutsun. Tundus, nagu oleks üks neist teisele midagi üle andnud. Siis pöördus tulija ringi ning suur lind liugles madallennul üle kraavi metsa vahele, teine jäi haava oksale paigale. Nägin toimuvat hästi, kuid kaamera oli autos.

Läksin üle silla, panin korjatud rohelise peotäie autoistmele ja võtsin kaamera. Haavaoksal istuv kakk oli endiselt samas kohas, kuid kuni hiilisin, kuidas okste vahelt kakku paremini näha, otsustas lind ära lennata, täpselt samas suunas, kuhu teine kakk ees oli läinud.

Erutusest põksuva südamega järgnesin sinna, kuhu kakud kadusid. Seal on mul üks kakkudele mõeldud pesakast puu otsas. Kas kakupaar kasti üldse kasutanud on, pole seni teada. Seda kontrollida polnud ka nüüd võimalik, kast on kõrgel. Siiski nägin mõlemat lindu veel korra puude vahel lendamas. Kui neil mõnes puuõõnsuses või kõnealuses või teises, teiselpool jõge puu otsa viidud kastis tänavune pesitsemine käimas peaks olema, siis oleks see üle mitme aasta tore sündmus. Enne 2010.a. talvist lumeuputust ja kakkude massilist nälga suremist kohtasin neid linde jõe taga väga sageli, hiljem vaid juhuslikult, korra aastas. Varem õnnestus ka pesast väljunud, veel lennuvõimetuid karvaseid kakupoegi näha, isegi pildistada. Loodan väga, et händkakud on vana territooriumi taas üles leidnud.

Metsaelu on nii põnev!