Sellistes tingimustes, nagu nädala lõpus oli, polnud ma varem kunagi metsa istutanud. Terve päev sadas vihma ja lörtsi, puhus tugev tuul - ühesõnaga hull ilm. Laste pered aga tulid linnast kohale ning kuigi pakkusin, et istume niisama kodus, sööme ja ajame juttu, ei võetud mind kuulda. Nemad olid kindlad, et sõidame metsa ja teeme töö ära. Mis mulgi üle jäi.

Hea küll, täiskasvanud mehed-naised kannatavad igasuguse ilma välja, aga lapselapsed, siledate kätega neiukesed…

Ega me seal selga ei sirutanud ega pead tõstnud, mehed muudkui kaevasid auke ja naispere täitis neid kuusetaimedega. Hakatuseks selgitasin lapselastele, kes esimest korda metsa istutamas olid, kuidas kuusetaim istutusauku panna, et juured laiali jääksid, et muld neid kataks ja õhuvahesid ei jääks. Näitasin, kuidas ümber taime muld kinni tallata. Kui taim otse ja korralikult mullas kinni, siis ongi õigesti tehtud.

Kui lõpetasime, hakkas koguni lumelörtsi sadama, maa oli valgega kaetud. Joped-püksid märjad, saapad-kummikud porised, kindad ei tahtnud käe otsast ära tulla. Sellist metsaistutamist annab mäletada. Polnud mahti sellest päevast ühtki pilti teha.

Nüüd paar päeva hiljem istutuskohta vaatamas käies säras päike, linnud laulsid ja kuusetaimed paistsid rahul olevat. Selgituseks niipalju, et istutusread on kunagiste põllusiilude ääres, neljal põllul. Varem kasvas kraavide ääres lepik, mis sel talvel sai maha väetud. Sellest blogijutt ja pildid 14.oktoobril 2016. Põldude keskele istutasin juba 2003.a. mitmes reas kuuski. Metskitsed kimbutasid neid kõvasti, kuid pärast põdemist hakkasid uuesti kasvama. Nüüd kippus noortel kuuskedel suurte leppade varjus valgust väheks jääma ning seepärast leparaie ette võtsingi.

Tean ette, et alates eelolevast sügisest tuleb mitu aastat järjest lepavõsa lõigata, kuni kuused lõpuks võimu enda kätte saavad. Olen varemgi lepikust noori kuusikuid välja kasvatanud, ehk suudan ka seekord.