Kohale olid tulnud mitmeid metsamehi, noori ja vanu isamaaliselt mõtlevaid inimesi. Lisan pildigalerii talgukohast ja inimestest. Talgusupi olid valmistanud kaitseväe kokad Tapalt – seesama supp, mis samal päeval ka sõdurpoiste lauale pandi. Muide, oli hästi toitev ja hästi maitsestatud, et võtsin veel teise taldrikutäie! Kõik osalised said tänukirja talgutel osalemise ja isamaaliste aadete hoidmise eest.

Kohe, kui Ambla metsatalgud välja kuulutati, pidasin oma kohuseks sõtta jäänud isa nimel sinna kohale sõita ja kaasa lüüa. Nagu üks talgulistest ütles, et puid istutatakse ikka kellegi mälestuseks, metsa istutatakse ka isamaa kaitseks. Hoidku Looja, et seda tulevikus eestlaste pelgupaigaks enam tarvis ei lähe nagu 69 aastat tagasi, mil Porkuni lahingus ellujäänute taganev voor just selles metsas punalendurite pommirünnaku alla jäi.

Kas minu isa jäi Porkuni lahingu käigus Vistla-Sauevälja maadele või pääses taganejate vooriga edasi kodu suunas liikuma, see on jäänudki teadmata. Pommirünnakust ellujäänud piirati Roosna küla taga punaväe poolt sisse ja võeti vangi. Isast pole õnnestunud sellest ajast mingitki teavet saada, ehkki olen tema saatuse kohta mitmeid päringuid teinud.

Raiesmikul on praegugi nähtavad 22.septembril 1944 lennukilt heidetud pommide 26 plahvatusauku. Toomas Lemming on need kõik tähistanud ning pommiaukude ümber enam uusi puid ei istutata, vaid püütakse kaare kujulist aukude rida hooldada, nii et kõigil huvilistel oleks võimalik seda paika kui ajaloopärandit vaatamas käia. Tuleval aastal samal ajal kohtuvad asjaosalised taas, et künkaservale rajatud kuusiku juurde asjakohase tähisega kivi paigaldada.

Tunnustus ja tänu Toomas Lemmingule, kes on paljude aastate vältel innustanud metsaomanikke pöörama tähelepanu kultuuripärandile, kodukandi ajaloole ja säilitama põlvkondade traditsioone peremetsanduse kaudu, mis ongi üks ehtne isamaaline tegu.