Nägin, et põllu teises küljes oli ka naabrimees oma metsas. Tema käib seal igal talvel, teeb küttepuid, korrastab, langetab kehvemaid puid. Tema on eestiaegne mees, nagu ta ennast nimetab. Lisas, et jõudis mõni kuu varem sündida, kui venelane baasid sisse tõi, seepärast ongi eestiaegne. Ütlesin, et näe, mina olen hoopis saksa okupatsiooni aegne, sõjaegne laps.

Olen korra tema metsast ka varem põgusalt kirjutanud ja ühe pildi lisanud, et kuidas ta taluaegse kombe kohaselt oma metsa püsimetsana majandab. Jääb mulje, et metsast nagu polekski puid vähemaks raiutud, aina ilusamaks läheb.

Jagasin talle muljeid Tartu konverentsilt, kus räägiti, kas Eesti metsandus on kestlik, kas metsa jätkub ka tulevastele põlvedele. Mees, kes on minust mõned aastad vanem ja on kogu elu sealsamas kõrval isatalus elanud ning maatööd teinud, mäletas mõnd asja minust rohkemgi. Poisikeste asi, hulkusid pidevalt metsas, otsisid sõjaaegseid relvi, peitsid neid, kogusid mürsu- ja padrunikesti. Kolhoosiajast mäletas, et leidis minu metsalangilt okste alt kuusetaimede hunniku, mida kohalikud metsaistutajad polnud viitsinud mulda panna. Näitas mulle minu metsa noort kaasikut, et vaata, tagapool, kus kuused, sinna istutati, aga kaasik tuli sinna, kuhu taimi panna ei viitsitud.

Tänapäeva suured lageraied ei meeldi ühelegi kohalikule, kes igapäevaselt nende metsade-maade vahel elavad. Mees küsis, et kas mul on meeles, kui palju metsa meil vene (nõukogude) ajal ümber küla oli. Mäletasin küll, egas ma muidu siin vanadest aegadest ja kaduvatest metsadest ei kirjuta. Külamehe sõnul käivat praegu lausa lagekatk metsadest üle, järel vaid võpsikud, kust metsloomgi läbi ei mahu. Ütlesin, et sina ju ka raiud, aga sul mets ei vähene, on nagu kõrgete puudega park. Nii toimetabki maamees, kelle jaoks oma mets on sama mis koduõu ja isamaja. Kinnisvara- ja metsafirmade, aga ka metsast kaugel elavate pärijate metsad pole omanike südame küljes nagu kohalikel. Kaugjuhitav metsamajandus on emotsioonitu ja kalkuleeriv, tunnetele jääb vähe ruumi.