Ma ei tea, kuidas torm saarte metsades möllas, kuid meil siin, merest poolsada kilomeetrit kaugemal, murdis vaid mõne kuivanud puu metsaserval ära.
Nägin ka koos juurtega pikali lükatud puid äsja raiutud lageraie-alal, kus tuul oli räsinud seemne- ja säilikpuudeks kasvama jäetud kaski ja mände. Haavad jättis torm ilusti püsti. Kui lageraie järel tuul seemnepuud kohe pikali lükkab, tähendab seda, et metsas tihedalt üksteise kõrval kasvama harjunud sihvakad puud ei kannata üksinda tuulte kätte jätmist. Paremini peavad vastu vanad „metsahundid“ – okslikud, jämedad ja tugevad lehtpuud, sest nemad on juba algusest peale teistest üle trüginud, kogu elu tuultele vastu pannud ja oskavad maast kinni hoida. Selliseid võtab vaid aeg - loomulik vanadussurm.
Läksin kohe, kui suurem torm vaibus, oma metsa vaatama. Eks süda värises natuke, kui teelt oksi ja murdunud kuivi lepakaikaid pidin ära tõstma. Õnneks olid suured kuused-kased kõik alles ning jõetaguse taluplatsi põlispuud terved. Pildil oleva murdunud metsakuiva kuuse leidsin noorendiku kõrvalt. Tema oligi juba mitu aastat seal seisnud ning nagunii poleks teda sealt kätte saanud. Nüüd jääb vaid turritavad oksad maha saagida ning las tüvi jääb sinnasamasse samblaid ja seeni kasvatama.
