Kindlasti on metsamarjade korjamise vähenemisel oma osa ka kunagise kokkuostusüsteemi hääbumisel. Marjad, nii oma aiast kui metsast, olid siis osale inimestest arvestatavaks sissetulekuks. Kas ja kuidas praegu marjulised oma saaki turustavad, sellega pole ma kursis. Linnas turul pole samuti hulk aastaid juhtunud käima ega tea, kas ja kui palju seal metsamarju üldse müügis on. Või on äkki näiteks kultuurmustikas või kultuurjõhvikas need välja tõrjunud.

Praegu 35-sed ja vanemad mäletavad kindlasti aegu, mil poest polnud midagi saada ning seepärast käidi suve lõpul ja sügiseti koos perega, lapsed kaasa arvatud, metsas marjul, et talveks moose ja mahlu varuda. Mõned ehk mäletavad veel, kuidas vene ajal oodati septembris kindlat kuupäeva, mil oli lubatud jõhvikale minna. Enne seda aega rabast jõhvikate toomisega vahele jääjad said karistada, vist trahviti ja marjad võeti ära. Vaevalt oskab enam keegi ette kujutada, millised jõhvikaliste hordid lubatud päeval hommikuhämaruses kõik korraga rabadesse suundusid. Keda kohtab sügiseti nüüd rabades rohkem, kas matkajaid, loodusfotograafe või marjulisi – seda oleks päris huvitav teada.

Mulle tundub, et marketites kuhjadena müügis olevad lõunamaised puuviljad ei jäta ruumi enam maitsvatele kodumaistele sortidele, mida pole mürgitatud või välimuse hoidmiseks vahatatud. Puhast kraami saab tõesti vaid maalt aedadest. Ma ei kujuta ette, et peaksin ostma mingeid paksukoorelisi tundmatuid sorte, kui samal ajal potsatavad oma aias puu otsast alla mahlast tilkuvad magusad õunad.

Eks olen minagi hulk aastaid moose ja kompotte teinud ning õunamahla pressinud. Lastele oli seda ju hädasti vaja. Nüüd vean mahakukkunud õunu metsa, sest palju neid ikka süüa jõuab. Õunamahla pole enam ammu pressinud, vanad purgid tolmuvad keldris riiulitel. Kõike on tehtud ja maitstud, lihtsalt praeguseks on see etapp minu jaoks möödas. Aeg on noorel põlvkonnal proovida.