Olen kindel, et need metsaomanikud, kes elatuvad vaid metsaga seotud ettevõtlusest, on oma tegemistes oluliselt ratsionaalsemad kui väike-metsaomanikud. Suuromanik ja ettevõtja on sunnitud emotsioonid kõrvale heitma, kui tahavad ellu jääda või omal alal edukad olla.

Ei tohi aga mööda vaadata faktist, et Eestis on siiani alles umbes 50 tuhat väike-metsaomanikku, kelle omandis on ligi neljandik kogu ühest miljonist eesti erametsamaast. Seega tuleb igaühe kohta keskmiselt 5 hektarit metsa, mis majanduslikus mõttes ei anna olulist tulu. Miks nad siis ikkagi tahavad metsaomanikud olla, kuigi metsamaa omamine toob kaasa pidevaid kulutusi, kasvõi iga-aastane maamaks? Kui oluline on metsaomanikuks olemise emotsionaalne külg?

Mis on metsaomanike seas valdav, kas ratsionaalne mõtlemine või emotsionaalne käitumine?

Ratsionaalne omanik jälgib metsamajandamiskava ja seadusi, uurib puidu hindasid ja turunõudlust. Ratsionaalne metsaomanik, kelleks võib olla näiteks muus ametis elatist teeniv inimene, astub metsaühistu liikmeks, sest see võib talle kasulik olla, ta kuulab ja usaldab konsulendi nõuandeid ning laseb oma metsa üles töötada ja palgid turule viia puidu ühismüügiga tegeleval tulundusühistul. Ta ei koorma end metsaistutuse ja hooldusega, vaid tellib ka selle töö ühistult. Ratsionaalne omanik jälgib pangakonto seisu ega käi iga natukese aja tagant oma metsa üle vaatamas. Mets ei tekita temas liigseid emotsioone, õhtul magama heites ei jookse silme ees pildid päeval käidud metsaradadest.

Kõik metsandusega tegelevad ettevõtted lähtuvad oma tegevuses loomulikult kasumlikkusest, emotsioonidega pole neil aega tegelda. Ettevõtjal on küllalt muresid oma tehnika ja töötajate hoidmise, puiduturul püsimise ja uute investeeringutega. Seepärast jätan praeguses mõtiskluses suured kõrvale.

Metsast kui emotsioone tekitavast paigast oskavad rääkida need, kes metsaga lähedalt suhtlevad, kel on aega ja tahtmist seal pikemalt viibida, mõtiskleda, ennast koguda ja hinge puhastada. Ma usun, et paljud väike-metsaomanikud tahavad justnimelt oma metsas kõiki töid ise teha, sest ainult sel moel saavad nad metsa muutumist ja sealset elustikku paremini jälgida, olla ise osa loodusest. Paljude väikeomanike jaoks võib oma metsatukk olla seotud ka lapsepõlve või isade-vanaisade mälestustega. Austan noori peresid, kes maale elama asuvad ja soovivad kodu juurde ka tükikese oma metsa soetada. Emotsionaalne side kodumetsaga tekib järk-järgult, aastatega.

Mu mõtisklus kisub pikaks ja lõpetuseks võiks küsida, et kumb siis mina ise olen – kas ratsionaalne või emotsionaalne metsaomanik, suur või väike. Maaomandi poolest sobiksin keskmike hulka ja mõnes asjas olen olnud ratsionaalne, kuid jäärale omaselt isepäine. Mida aastad edasi, seda emotsionaalsemaks suhted metsaga lähevad. Loodus ravib rahutut hinge ja annab meeltele kosutust. Vaadake pildilt seda vana mändi ja mõistate.