Metsarada kesk endisi põlde
Mul on mõnikord soov kulutada aega ja jõudu, et niita mõnusaks käimisrajaks üks noorendiku vaheline pinnasetee. Et ei oleks võsa ega kõrgeid putkesid. Siis on seal hea jalutada ja mõtiskleda tehtud tööde üle ning tuletada meelde, kuidas kõik varem oli. Sama rada pidi saab ka traktoriga kaugemalt puid välja tuua.
Pildilt paistavad kahel pool rada kuused, mis istutasime 1999.aastal. See põld on keskmine, kokku seitsmest samasugusest, kõigi vahel kunagi taluajal käsitsi kaevatud kraavid. Neil kraavidel kasvasid lepad ja mõned kuused, kui maa tagasi sain. Põllumaa oli maaparandusest välja jäänud ja kippus võssa kasvama, sest seda polnud mitukümmend aastat enam kasutatud.
Kolme-nelja aastaga jõudsime lepad küttepuudeks vahelt välja raiuda, kuused aga jäid. Oli selge, et ega sinna metsade vahele lahustükile enam põldu tagasi ei tehta ning otsustasin, et panen hoopis metsa kasvama. Esimesed taimed keskmistele põldudele istutasime 1999.aastal. Hiljem, kui lepik järjest raiutud sai, istutasime veel 2004. ja 2006.aastal, kuni kõik endised põllud metsastatud said. Kogu pindala on üle 3 ha suur, musta viljaka mullaga maa, naadi kasvukohatüüp.
Minu mälestused lapsepõlvest on seotud heinateoga neil põldudel. Olin juba nii suur (vist olin aasta koolis käinud), et lubati loorehaga riisuma, sest jalad ulatasid istmel olles pedaali vajutama, mis reha üles tõstis ja kogutud heina vaaluridadele jättis. Reha ees oli vana ja rahulik valge hobune Valku, keda oskasin sel ajal ise aiste vahele rakendada, peaasi, kui rangid õigetpidi hobusele kaela juhtusid. Rinnuse kinnitõmbamiseks pidi jala appi võtma ja sellega hobuse kaela all puust rangiotsad kinni vajutama. Kõige suurem kunst aga oli rangirihmad õigele poole loogaotsi aistele saada, muidu tuli hobune aiste vahelt tühjalt välja. Ka seda juhtus. Siis tuli uuesti rakendama hakata ja rihmad õigele poole panna. Nii see tarkus maalapsel tasapisi tuli.
Nüüd on tore vaadata, kuidas kuusemets iga aastaga aina kõrgemaks ja tihedamaks muutub. Ma ei tea, kas mu esiisad oleksid põllust metsa tegemisele hea pilguga vaadanud, kuid loodan, et nad oleksid samamoodi aja muutusi mõistnud ja on mulle juba andeks andnud.
