Kindlasti on metsas või rabamändide vahel liikujad aeg-ajalt takerdunud võrkudesse, mida ämblikud koovad ja püünistena kasutavad. Inimesel on lihtne – pühid lihtsalt võrgu näolt ära ja astud edasi. Putukatel läheb kehvemini – neid varitseb seesama võrgukuduja, kelle käest enam pääsu pole.
Mõned inimesed kardavad ämblikke. Minul pole nendega kohtumisest mingeid halbu kogemusi ette tulnud, ei kodus ega metsas või rabas. Olen korduvalt käinud udusel hommikul rabas, et seal kastest sädelevaid võrgukettaid päiksetõusu värvides imetleda ja vahel ka pilte teha.
Päikesevalguse käes on tükk maad raskem märgata puude vahele tõmmatud niite, veelgi suuremat tähelepanu nõuab niiditõmbajat ennast üles leida. Tol korral, kui selle pildi tegin, oli õnn näha ristiga ämblikku. Olles ämblikest avaldatud kvaliteetfotosid näinud, siis tean, milline nägu ja milline kullipilk sel elukal on. Suurendatud kujul on ristämblikul päris hirmuäratav kiskjanägu. Minu pildistamisoskused ja kaamera võimalused piirdusid juuresoleva fotoga. Ämbliku pea, suu ja silmad jäid allapoole peitu.
