Leeder pole siinkandis just tavaline põõsas, ometi teda kohati ikka leidub. Jutt käib metsikust punasest leedrist, mitte ilutaimena kasvatatavast.
Nädalavahetusel liikusin ümbruskonnas laiemalt ringi ja nii sattusin ka pildil olevale kraavikaldal kasvavale leedripõõsale. Tagapool on võsastunud metsamaa, teisel pool kraaviäärset teed haritav põllumaa.
Meie kandis on vaheldusrikkad mullad. Kunagi üks siinne agronoom rääkis, et iga mõnesaja meetri tagant on erinevad kihid, mis lainetena maid läbivad. Seal, kus leedrit kasvamas nägin, on savimuldade piirkond. Mõni kilomeeter eemal minu kodupõldudel hoopis mustem muld rähksel kihil, lähinaabruses aga vesiliivad, mis masinaid põllul endasse imevad. Kümme kilomeetrit eemal juba kerged liivased maad, raba lähistel jälle kõdusoo.
Mets kasvab siin hästi, kõik puuliigid on esindatud. Kui istutada ja hooldada viitsitakse, tulevad kuusikud mis mühinal, looduslikule uuenemisele jäetult aga vallutab metsamaa kõigepealt hall-lepik koos toomingavõsaga. Alles mõnekümne aasta pärast ilmuvad kased ja nende vahele mõned kuused. Metsakasutuse seisukohalt vaadates oleks patt häid maid üksnes looduse hoolde jätta. Paraku kipub see kohati nii minema.
Pildil olevat eri liiki taimedest koosnevat puhmastikku vaadates jäävad kõigepealt silma leedri punased kobarad, kuid palju on ka takjaid ning teisi kõrgeid taimi. Tõeline liigirikkus, millest tunnevad rõõmu väiksemad linnud, putukad ja liblikad. Inimesele pakub see hetkeks silmailu, samas sellisesse padrikusse vabatahtlikult sisenema küll ei kutsu. Kas metsikult kasvav punane leeder on mürgine, selle kohta mul täit selgust pole ning vaevalt neid marju üldse maitsma kipun.
