Jalutasin laupäeval oma metsasihtidel, kust jahimehed olid pika rohu ja peenikesed võsavitsad ära niitnud. Juba teist aastat on see nii, millest minul kui maaomanikul üksnes hea meel. Esiteks laseb see mul endal seal mõnusalt jalgsi liikuda, kartmata mõnd puuki pikkadelt kõrtelt külge saada. Teiseks ei jää niidetud sihil talvel lumi nii kohevaks kui paksu rohu peal ning kolmandaks on kasu ka jahimeestel – kõrged rohttaimed ei sega ulukite varitsemist.
Mõned liikumisrajad, kus pehme pinnas, jõudsin ise rinnuni ulatuvatest putkedest ja angervaksast puhtaks niita. Usun, et suudan aastate jooksul metsanoorendike vahele kindlad liikumisteed kujundada ja kui kuused ümberringi suuremaks sirguvad ning mets päris metsa ilme omandab, ongi neil radadel mu järeltulijatel tore liikuda ja loodusest samasugust rõõmu tunda kui seda mulle on antud.
Ühes vana metsa osas käies ründasid mind põdrakärbsed, keda vahepeal oli justkui vähemaks jäänud. Need elukad aga viitavad põtrade peatuspaikadele. Sealkandis on nii noorendikke, keskealist kui üsna vana metsa, ka üks väike haavatukk. Ühel hommikul passis põder sihi lõpus ning inimest nähes kadus justnimelt pildil oleva metsa vanemasse ossa.
Praegu on vanade puude alune põõsarinne veel värviline, tuul pole kõiki lehti jõudnud maha puhuda. Viimane aeg ilusat sügisaega nautida.
