Nädalavahetusel leidub kindlasti inimesi, kes metsa lähevad, seepärast minu poolt lehter-kukeseente otsimiseks ja korjamiseks mõned soovitused. Kui teiste seente aeg on suures osas möödas, siis hiliseid seeni, nagu nimetatud lehter-kukeseened või hobuheinikud ja triibulised heinikud, ikka leiab. Heinikud on liivaste männimetsade seened, vähemalt siinkandis olen neid just sellistest kohtadest saanud. Lehter-kukeseeni aga leidsin ilma rohu- ja põõsarindeta, varjulisest, samblases kuusikust.

Üritasin sarnastest metsadest neid veel otsida, kuid täpselt samasuguseid tingimusi ma mujal ei märganud ja lehter-kukeseeni samuti mitte. Seenekohas kasvab umbes 55-60 a. vanune kuusik, kõrgusega 18-20 m ning suuremad puud on kusagil 20 cm diameetriga. Viimasest harvendusraiest saab peagi 20 aastat ning mõned metsa alla jäänud jämedamad puunotid on juba samblaga kaetud. Just selliste rontide ääres lehter-kukeseente kogumeid nägingi. Ka pildil olevad seened leidsin ühe samblase rondi kõrvalt. Mõned kobarad kasvasid ka kuusejuurte vahel või kõdunenud kändude juures. Kus muud taimkatet metsa alla lisandus, seal seeni enam polnud.

Lehter-kukeseened kasvasid kõik sambla sees, kust väikeste kübarate märkamiseks peab tähelepanelik olema. Õnneks olid nad kobaratena ühes pundis ning neid sai korraga palju. Mina lõikan seeni noaga, ei kisu maa seest välja. Kuidagi on külge jäänud ammune soovitus, et kui tahad ka järgmistel aastatel samast kohast veel seeni saada, siis lõika noaga, ära kisu jalgupidi üles. Tont seda teab, kuidas õige on, mina igatahes jään oma harjumuste juurde. Väikseid lehter-kukeseeni saab siiski ka pundiviisi korraga jalgelt maha lõigata ja korv saab peagi kohevaid seeni täis.

Väga hea maitsega söögiseened, ikka värskelt, praetult, hautatult kastmetes, ei vaja eelnevat kupatamist. Kuumutamise käigus tõmbuvad tumedaks, kuid seene kuju koos pika jalaga säilib. Eriti head koos sibulaga rõõsa koore kastmes.