Metsast põllule jõudes mõtlen leivast

Rukkipõllule sattudes valdab mind iga kord pühalik tunne ja lauluviis kõrvus hakkab helisema: seal, kus rukkiväli… kõrge kuusik… väike majakene… See on segu lapsepõlvest, kui rukkipead silitasid viljas joostes mu linalakk-juukseid või põllule selili heites rukkikõrte vahelt taevas liikuvaid pilvi vaatama jäin. Ja ikka kõrgus kuusik selle rukkivälja taga.

Rukis on mi

nu jaoks püha, eestlaste leivavili, toidutraditsioonide hoidja. Mis saab olla parem kui ahjust võetud sooja leiva lõhn. Ja see magus maitse, kui soojale leivakäärule kausist omatehtud võid peale määrida!

Minu lapsepõlvekodus küpsetati rukkileiba suure leivaahju põrandal, mitu suurt pätsi korraga, et pikaks ajaks jätkuks. Leivaastja põhja jäeti järgmise laari kerkima panemiseks väike taignapätsike ootele. Leiba tehti kaht sorti – harilikku ja magus-haput, nn. keevaveeleiba, kuhu ka köömneid sisse puistati. Küpsetatigi ainult põrandaleiba, mille alumine koorik sai kõvem ja tuhane, mis söömisel tavaliselt ära lõigati, peeneks tükeldati ja kanadele viidi. Nisuleiba ehk saia-sepikut küpsetati kandiliste ahjupannide peal, aga seda tehti harvem, enne pühi.

Minu kodus lõikas leiba laua otsas istuv vanaema. Ta tegi seda pätsi vastu rindu surudes ja kannikaid lauas olijaile jagades. Leivanuki ehk pätsi otsast võetud esimese tüki sai tavaliselt mõni noorem pereliige, eelistatult tütarlaps. Nuki sööjale pidid ilusad ümarad tissid kasvama. Lõigatud leivapäts tuli panna lõikepinnaga laua keskosa poole. Lastele korrati seda aeg-ajalt üle, et eluaeg meeles püsiks. Nii ei saavat majast leib otsa. Maha kukkunud leivatükile tuli suud anda ega tohtinud ära visata.

Metsast rukkipõllule jõudes tuleb kõik uuesti meelde. Astume viljas piki traktori jäljest tekkinud vahekohta, püüdes rukkikõrsi mitte maha tallata. Käies sirutan käed laiali ja sõrmed silitavad viljapäid. Imeline on see maa, kus must rukkileib au sees püsib!