Tuludeklaratsioon sai maksuametile ära saadetud. Kontrollisin veelkord kõik kanded üle ja vajutasin „kinnitan“ klahvile. See asi siis kaelast ära. Sotsiaalmaksu pean juurde maksma – selline on FIE elu.
Nüüd on hädasti vaja pead tuulutada ja võimalikult palju enne päris kevade saabumist veel võsatöid teha. Kuna uputab ja üle jõe ei pääse, siis võtsin käsile jõe kõrgema kalda äärse võpsiku otse kunagise talukoha vastas.
Leppade ja toomingate vahel kasvab kirsisalu. Huvitav, kuidas need kirsipuud küll sedaviisi ise kasvama on hakanud? Avastasin nad mitu aastat tagasi ja juba siis lõikasin sealt muud võsa vähemaks. Noori kirsipuukesi tuleb aina juurde. Ühel suvel jõudsin madalamatelt okstelt isegi kirsse korjata, enne, kui rästad puhta töö tegid. Maitsvad, mahlased ja keskmise suurusega kirsimarjad (peaks vist ütlema, et viljad) on. Täna hakkasin uuesti peenemat võsa vähendama, et kirsid ruumi ja valgust saaksid. Mõned kõverad jämedamad lepad peab ka maha võtma, muidu kukuvad niisama pikali. Üks mees lubas need endale kütteks viia.
Olen tähele pannud, et valgusele avatud kohtades ei saa hooldamata lepikust sirget ja pika tüvega puud. Hall-lepal sirutavad lõunapoolsed oksad tüvest kaugele välja, kasv kõrgusesse väheneb ja tüvi jääb lühikeseks. Siit järeldus, et sihvaka lepiku saamiseks tuleb sealgi hooldust teha - alles jätta ainult hea ladvakasvuga sirged puud ja kui vaeva ei pelga, siis ka altpoolt oksi vähemaks laasida. Oluline on, et noort hall-lepikut esimese jutiga kohe liiga hõredaks ei harvendataks, konkureerides sirutuvad puud ikka üles valguse poole. Olen lepikutega nii ja naa katsetanud ning tehtuga rahule jäänud.
Väga mõnus on praegu võsatöid teha, sest puutüvede all on maa paljas. Päikesele avatud küljes otse lageda põllu ääres on soe ja mõnus. Ühtlasi on hea ülevaade saabuvatest rändlindudest. Ootan, millal luiki ja sookurgi võiks näha-kuulda.
