Ronisin läbi kraavi lähemale – kannikesed hoopis! Ilus puhmas kauneid siniseid kevadlilli metsa ääres. See oli mulle üllatuseks, sest nii lopsakaid ja puhmana kasvavaid kannikesi polnud ma looduses varem juhtunud nägema. Nüüd on nad lausa oma metsas.

Kodus maja taga kuuseheki ääres õitsesid hiljuti rohu sees tumelillad lõhnavad kannikesed, kuid nemad on hästi madalad. Veel olen looduses näinud kirjude väikeste õitega kannikesi (vist aaskannikesed) ja kollaseid põldkannikesi, koduaias loomulikult ka võõrasemasid, kes hõlpsasti paljunevad ja pikapeale metsistuvad.

Metsast leitud ja pildile jäädvustatud kannikesed võiksid minu arvates olla metskannikesed. Ma ei leidnud metskannikese kohta taimeraamatutest õieti midagi. Ainult Wikipedia ütleb, et metskannike ja võsakannike on sarnased, kuid võsakannikesel on õied valkja kannusega ning lehed munajassüdajad, abilehed süstjad, servadel narmastunud. Metskannikese kohta on kirjeldus napp - lehed on südajad ehk südamekujulised.

Kumma liigiga minu metsast leitud kannikeste puhul tegu on, ei julge kindlalt öelda. Igatahes pilti vaadates paistavad lehed olevat südamekujulised ja sakilise servaga, piklikud abilehed samuti olemas, narmaid ei paista. Väidetavalt on metskannike haruldasem kui võsakannike.

Tore on metsas käies loodust avastada ja uusi liike tundma õppida. Kas tegu on metskannikese või võsakannikesega, küll pikapeale sellegi teada saan.