Tegin taas ühe pikema jalgsiretke piki metsasihte, lootes mõnd põtra kohata. Jõudsin välja oma jõeäärsele kinnistule, kus nüüdseks noort metsa täis istutatud endiste põldude vahel mõni päev tagasi värskeid põdrajälgi ning kooritud pihlakaid nägin.

Ere märtsipäike siras ja tundsin, et just seesugune ongi õige päikesevõtmise päev. Kui piirisihile tagasi jõudsin ja seljataha vaatasin, nägin kaht metskitse, kes seisatasid ja siis riigimetsa noorendikku suundusid. Esimese kahe looma järel tuli neid ühekaupa veel, kokku kuus looma, kellest pooled olid sarvekandjad. Viimasest, kuuendast loomast, kes eelmistest kõige kogukam tundus olevat, tegin mõned pildid. Valgus oli liiga intensiivne, kuid selliselt see kevadpäike koos lumega mõjubki.
Sokul on praegu karvased sarved, samas arvan, et need on juba täissuuruse omandanud. Mulle meeldis see viimane sokk, kes tundis end justkui karja pealikuna ning seepärast jäi lagedale jõudes pikemalt ümbrust uurima.

Kõik loomad paistavad heas toitumuses ja terved olevat. Talv pole metskitsede jaoks eriti raske olnud. Lumi on maas püsinud vaid lühikest aega ja jäise koorikuga päevi on olnud vähe. Nii on metskitsed pääsenud ligi nii toidule kui saanud maapinnani magamisasemeid kraapida. Viimane on eriti oluline, sest lumel magades jäävad metskitsed haigeks. Nii juhtus viis ja kuus aastat tagasi, kui olid erakordselt sügava lumega talved ning väga suur osa metskitsedest hukkus. Nüüdseks hakkab populatsioon taastuma ning metskitse nägemine pole enam harv juhus.

Vähe kasutatakse metskitsest rääkides sõna kaber. Olen mõelnud, et nende loomade kohta, kes mul öösiti köögiakna all käivad, sobikski kaber paremini. Need ei olegi enam päris metsa loomad, kes end majade ümbrusesse elama on sättinud, nemad ehk ongi külaõuede kaberid.