Metsmaasikad võtavad jumet

Jaanipäeviti on mul tavaks ümbruskonnas natuke ringi sõita, et looduse õitsemist ning traditsioonilise jaanivihma järgset puhtust nautida. Mu metsateed kulgevad kõrvalistes kohtades, kuid on aja jooksul üldjoontes samaks jäänud. Just tuttavates paikades oskab silm tabada ka midagi uut.

Umbes nädal enne jaani tundus, et sel aastal on õitsvaid orhideesid tavapärasest vähem. Täna aga leidsin neid juba rohkem, eriti vööthuul-sõrmkäppa ja balti sõrmkäppa, sekka ka kahkjaspunast sõrmkäppa. Paari päeva tagused lõhnava ööviiuli (kahelehine käokeel) otsingud kodumetsas läksid tühja, tavapärasest kohast ei leidnud isegi ühtainsat õievart. Samast kohast aga avastasin esmakordselt suure käopõlle ning laialehise neiuvaiba püstised keerdus lehed. Tema õitseb natuke hiljem. Kodumetsa kuusiku all, kunagise karjakopli mail, aga oli suures koguses pruunikat pesajuurt. Ka see leid on esmakordne.

Jaanipäeva pärastlõunal, kui vihmasadu lakkas, liikusin natuke teises kandis, liivaste männi-kuuse metsade piirkonnas. Teeservades kasvav rohi pole seal nii lopsakas kui minu kodumail ja see võimaldab päikesel metsmaasikatele peale paista. Juba paistsidki mõned valmis marjad, rohkem aga on valmimise ootel maasikaid. Suvi on käes!