Metsmaasikas õitseb

Kevad muudkui edeneb ja õisi tuleb juurde. Esimesed metsmaasikaid õitsevad. Lugesin, et keskmiselt kasvatab üks taim kaks marja. Pilti vaadates näib see enam-vähem nii olevatki, kui kaks õit korraga puhkevad.

Kõndisin piki jõekallast, kuulatasin linde ja vee vulisemist üle koprapaisu. Vastaskalda rohus hakkas rukkirääk kütma, metsa poolt kostis käo kukkumist. Üritasin kukkujat narritada ja kukkusin vastu. Pidasin vahet ja kukkusin jälle. Päris kägu jäi korraks vait, siis jätkas samast kohast. Paistis, et vahel õnnestunult proovitud vigur sedapuhku ei toiminud – kägu ei tulnud võltskonkurenti uurima.

Jõeäärsel taluasemel on üks väiksem lind pununud pesa otse jalgtee kõrval oleva kuivanud jalaka harude vahele, maapinnast natuke üle meetri kõrgusel. Kui sealt mööda astusin, vuhises linnuke pesalt minema. Kes ta oli, ei saanud nii ootamatult aru. Pesa oli kuivanud rohukõrtest punutud ja sees neli sõrmeotsa suurust muna, ühest otsast pleekinud roostepruunid, teisest otsast valkjad. Nüüd peab lähinädalatel seda käimisrada vältima. Ehk õnnestub kaugemalt jälgides ka pesaomanik kindlaks teha, kui poegade toitmiseks läheb.