Minu kogemused seenekorilasena on näidanud, et metsšampinjonid ilmuvad suhteliselt hilja, septembri lõpus või oktoobris ja nende aeg ei kesta pikalt. Samal ajal võib metsa all näha kuni lume tulekuni vastu pidavaid muid valgeid seeni, näiteks suurte ringidena kasvavaid udulehtrikke, mis minu arvates on toiduks kõlbmatud nii oma ebameeldiva maitse kui muidu kahtlase väärtuse tõttu. Hulk aastaid tagasi mekkisin huvi pärast, ei tapa, aga enam ei proovi.

Küll aga olen igal aastal mõnest metsast šampinjone saanud. Tõsi küll, kusagil pole neid nii palju, et korvitäie saaks. Šampinjonide määramise sain selgeks juba mitukümmend aastat tagasi.


Ladusin pildi tegemiseks värskelt korjatud šampinjonid ritta, et paistaksid välja nii nende kübarad, eoslehed kui ka rõngaga jalad. Valge kübar muutub puudutuskohtades kollaseks, kübaraalused eoslehed on noortel seentel hallikad, natuke vanematel lillakad ja vanadel muutuvad päris mustaks. Jalga ümbritseb õrn rõngas. Seenel on kerge aniisilõhn.

Šampinjoni peetakse hinnatud söögiseeneks, tarvitatakse värskelt, ei vaja kupatamist. Mina olen neid ka marineerinud, kuid et vedelik ei jääks tumedaks, olen seened enne vees hetkeks keema lasknud. Keeduvesi muutubki kohe tumedaks, marinaad aga jääb hiljem klaariks.

Meil esineb looduses kolme liiki šampinjone: metsšampinjon, arušampinjon ja aasšampinjon. Neist esimene kasvab kuusikutes, teised aga võivad kasvada lagedal karjamaal või parkides. Ühtviisi söödavad kõik. On veel neljas liik šampinjone, mida saame osta sinistesse karpidesse pakendatult marketitest. Kirjad karpidel näitavad, et need on pärit Lätist, kuuldavasti kasvatatakse seeni pimendatud akendega vanades karjalautades ning saaki korjatakse aastaringselt. Kas ka kusagil Eestis, ma ei tea.

Loodusest ise ande korjata on minu meelest siiski vahvam kui neid poest osta.