Kuuski tavaliselt üksikpuudena seemneandjateks lageraielangile ei jäeta, sest esimesed tugevad tuuled lükkaksid puud pikali ning tulemus oleks null. Looduslikku kuuseseemet saab juhtudel, kui lageraielangi naabrusesse jääb kasvama käbikandjat kuusikut, mis omakorda eeldab, et korraga ei raiuta maha suurt küpse metsa eraldist. Kui aga raiutakse, jääb tulemuslikuks uuendamisvõtteks vaid istutamine.

Aga kuidas valida seemnemände? Mul puuduvad õppinud metsainimese teoreetilised teadmised, seepärast olen praktikas püüdnud lähtuda terve mõistuse loogikast.

Tegime 2010.a. novembrikuus vahetult enne suure lume tulekut 0,5 ha suuruse lageraie (pildil). Enamuspuu oli seal ligi 100-aastane kuusk, sekka mõni kask ja mänd. Otsustasin, et seemnepuudeks jätame mõne kõige suurema, tugevama ja ilusa võraga männi ning peenemad raiume ära. Grupiti jäi ka elujõulisi noori kuuski ning 2012.a. kevadel istutasime veel kuusetaimi lisaks. Kolmes küljes kõrval kasvab praegugi kuuse-kase segamets, kust võib ka seemet tulla.

Nüüd kultuuri hooldamise käigus nägin, et suured männid on oma ülesannet tõsiselt võtnud ning leidsin siit-sealt tillukesi männitaimi. Eelmisel sügisel hooldustööd tehes neid veel näha polnud. Loodetavasti tegin tookord lageraie käigus õige otsuse.

Olen sageli kas riigimetsa või firmametsade lageraielanke vaadates uurinud, milliseid mände nemad seemnepuudeks jätavad ja kuidas need hiljem vastu on pidanud. Tulemused on erinevad. Näiteks segametsas kasvanud kõrged vibalikud männid ei pea tuultele kuigi hästi vastu, puhtmännikutes kasvanud seemnepuud aga küll. Ka metsa servaaladel kasvanud puud kannatavad üksi jäetuna tuuli paremini kui metsa keskosas kasvanud. Aga millised puud on valmis käbisid kandma ja seemet andma? Äkki mõni mänd ei annagi seemet?

Kõiki selliseid nüansse on hea raietööde ajal silmas pidada, siis aitab ka loodus omanikul uut metsa kiiremini kasvatada. Sellised on minu kui praktiku kogemused. Kuidas teoorias asjad olema peaksid, vajaks uurimist.