Selles kohas, kus juuresolev metsapilt on tehtud, raius kolhoos kusagil 1950-ndate lõpus meie vanast talukuusikust palgipuid ja pärast seda on mets enam-vähem omapäi uuenenud. Kui maa 1997.a. tagastati, inventeeris metsa Enn Pärt ning tema andmetel kasvas jutuks olevatel metsaeraldistel 2,5 m kõrgune kuusenoorendik täiusega 5500 tk/ha. Võib-olla oli sinna kolhoosi ajal ka kuusetaimi istutatud, kuid kindlasti mitte nii palju ja nii heldelt, kui tegelikult kasvama hakkas.

Aasta hiljem, 1998-ndal, õnnestus mul saada maaparandusprojekt ning kaevata taluaegse metsatee ja noorendiku vahele kuivenduskraav. Arvatavasti mõjus mõõdukas kuivendus noore metsa kasvule ergutavalt. Varsti pärast seda sai noorendiku vahelt paaril aastal natuke halli leppa küttepuudeks välja raiuda ja hiljem pole selle metsaosaga eriti tegelenud.

2007.a. oktoobris tehtud inventeerimise ajal hindas metsakorraldaja puude kõrguseks juba 12 m ja läbimõõduks 12 cm. Jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp, I boniteet.

Sel talvel oli aega rohkem ja hakkasime vähehaaval hooldustöid tegema. Kogu 3,2 ha suurust ala pole veel korda saanud. Peamiselt puhastasime kuusiku aluse kängu jäänud või lumega murdunud ja kuivanud väiksematest kuuskedest, ka kiduratest või kõveratest kaskedest. Nii saab metsa olukorrast selguse ja see pole üldse paha, nagu pildiltki näha võib. Ka kunagi kõrgeks jäetud kännukohad on nüüdseks samblakatte alla peitu kadunud.

Lume aegu põletasime osa risu ära, kevadel aga koondasime oksa- või kaigaste hunnikud puude vahele. Arvan, et need hunnikud sobivad mõnedele lindudele või väikestele metsaelukatele pesa- või varjupaikadeks, samas mu enda üha vanemaks jäävatel jalgadel aga on rohelisel samblal mõnusam astuda. Pikapeale kõdunevad risuhunnikudki mullaks. Ja veel üks minusuguse seenesõbra suur unistus - ehk taastub seal kord sama rikkalik seenemets, nagu ma seda kohta lapsepõlvest teadsin.