Suvi on enesesse süvenemise ja meelte kirgastumise aeg. Sellele aitab kaasa nii õitest lokkav loodus kui muusika. Neil mõlemal on minu jaoks võrdne tähendus, hinge puhastav toime, soov sisemiselt täiuslikumaks ja paremaks saada.

Looduses on kõige parem liikuda üksi, ilma et keegi mu mõtteid või tundeid loodusega suheldes segama pääseks. Lihtsatest põllulilledest kirendav kraaviperv võib meeled siis nõnda kõrgele lennutada, et laulda tahaks, tänulaulu Eestimaa looduse kiituseks.

Ma armastan muusikat, ehkki vanemaks jäädes olen valivamaks ja nõudlikuks muutunud. Rahvalik ja folkmuusika lähevad hinge, Teppo lõõtsa helisid kuuldes tuleb klimp kurku ja pisarad hakkavad iseenesest voolama – see oleks nagu kaugetest aegadest kostev esiisade sõnum. Kuulan head koorilaulu, aga ka puhkpillimuusikat. Kui vajan tõsisemat süvenemist, panen mängima Vivaldi „Aastaajad“ või Albinoni „Adagio“. Nukrateks hetkedeks sobib mitmehäälne meestelaul Gruusiast või meeli segadusse viivad sõnumid varalahkunud Amy Winehouse’ilt. Ja kui vaim erksaks löömist vajab, üürgab mul täistuuridel vana hea Queen või tänapäevane briti grupp Muse.


Omaette koha minu südames on võitnud noor looja ja laulja Ott Lepland. Viimaste kuude jooksul olen saanud teda paaril korral otse kuulata, sest tema laulud on väikestesse maakohtadesse jõudnud. Ehkki mul on tema plaadid olemas, siis vahetu esitus on midagi muud, siiras ja hingeminev. Ott ei ole meelelahutaja, vaimulammutaja, tema aitab meeli koondada ja mõjub nagu värskendav loodushetk.

Esmaspäeva õhtul jõudsid Käru kirikus taevast maani Oti autorilaulud. Kirik puupüsti inimesi täis, väikestest lastest hallipäiste memmedeni. Inimesed armastavad Ott Leplandi ja nagu ta ise enne laulmist ütles, tunneb ta üksi klaveri saatel oma laule esitades erilist vastutust ja esinemiseelset ärevust. Kontserdi lõpus tõusis rahvas püsti, avaldades tänu noore mehe loomingule ja austust tema andele.

Vaadates pikka austajate rivi, kes autogrammi või Otiga koos pildile jäämist soovisid, mõtlesin artisti keerulisele ametile. Kõik aina nõuavad temalt peale laulude veel midagi lisaks - pilte, šelfisid, tähelepanu. Viisakalt ja sõbralikult

suhtlemiseks oli noorel mehel piisavalt kannatust. Kõik said, mis tahtsid, kuid kas me artistile samas mõõdus ka vastu anda suudame? Seda teab vaid Ott ise.