Pärast mõnetunnist võsalõikamist metsas otsustasin veel paar-kolm teada paika läbi sõita, et nautida imelist kevadilma. Pealegi tahtsin näha, kas pikalt paigal püsinud luiged on põllult ära lennanud.

Hoopiski juurde oli tulnud, võrreldes pühapäevasega. Ja mitte ainult kümneid luiki polnud lisandunud, vaid sadu erinevat liiki hanesid samuti. Need valge laubaga peaksid olema suur-laukhaned, tumeda peaga vist rabahaned. Ilusad suured linnud kõik. Linnud püsivad külateest rohkem kui 100 meetri kaugusel põllul, kus sügisel millegipärast künd pooleli jäeti. Just künni ja kõrre piiril nad kõik end peatuma on seadnudki. Suure linnukogumi vahelt lendas eemale kaks sookurge.

Sookured on mitmel pool nüüd paarikaupa oma tavapärastes kohtades, sõltumata sellest, kas põld on küntud või rohetab seal taliviljaoras. Sellest järeldan, et tõenäoliselt on tegemist samade paaridega, kes seal eelnevatel aastatelgi olid.

Pühapäeval nägin metsaäärse kraavi kaldal lendamas kollaseid liblikaid, ka päev hiljem olid nad samas kohas. Kollane liblikas peaks kuldset suve ennustama – tore mõelda.

Seal, kus võsa lõikan, ilmus puuvõradesse sabatihaste salk – minu lemmiklinnud. Mulle vahel tundub, et nad justkui otsiksid seltsi, sest kui natuke maad edasi liikuda, järgneb inimesele ka tihaste salk. Võib-olla mulle see ainult näib nii, kuid ette kujutada on ju tore.