Mõned vanaisa aegadest pärit puud

Mul on kiviaia taga metsas üks kõrgem nukk, kus kasvab veel umbes 130-aastaseid kuuski. Palju pole neid sinna alles jäänud, kümmekond siiski. Ülejäänud on mõnikümmend aastat nooremad.

Kuuskede vahel on alles ka kaks sama vanust, tublisti üle 100-aastast kaske, suured ja okslikud. Ei ole plaaniski selliseid kaski saagima hakata – las seisavad nii kaua, kuni suudavad. Ilma kuuskedeta ei pea üksi jäetud kased kuigi kaua vastu. Las siis jääda ka kuused.

Minu vanaisa sündis 1862. aastal, pidas talu nii tsaari- kui eesti ajal, elas üle kaks sõda, kolmekümnendatel andis talu üle minu isale ja suri 1944.a. suvel.

Need vähesed alles jäänud vanad kuused ja kaks kaske on näinud nii mu vanaisa kui isa toimetamisi kiviaia taga põldudel, vaadanud pealt kündi ja lõikust, metsategu ja heina niitmist, kuulnud lehmade ammumist ja vanaema hõiked, kui karja lüpsile kutsus. Need puud on näinud ka mind pisikese valgepäise tirtsuna sellesama kiviaia taga vasikaga võidu jooksmas. Juba siis, ligi 70 aastat tagasi, olid samad kuused-kased juba päris kõrged puud.

Nüüd käin mitu korda nädalas jälle nende all looklevat metsarada ja võtan aega seal peatumiseks. Kaks kuuske kuivasid ära, üks paar aastat tagasi, teine nüüd.

Esimesena kuivanud kuuse lasin naabrimehel maha saagida ja saingi aastaringe lugedes puu vanuse teada – 130 aastat. Eks need teised ole samaealised. Saetud kuuse tüvi oli terve, heleda kõliseva puiduga, ei mingit haigust ega mädanikku. Lihtsalt aeg sai täis. Küllap teinegi kuivama hakanud suur kuusk on sisemuselt samasugune. Las ta seisab ja laseb rähnidel põristada.

Pean olema ettevaatlik, kui asun oma kodumetsas suuri muutusi ette võtma. On paiku ja puid, millel on ajalugu ja mida ma armastan, neid ei tohiks kergekäeliselt muuta või hävitada. Olen kaua aukartust looduse ja esivanemate ees eneses arendada püüdnud, mõnikord õnnestub. Kui aga valesti läheb, ei jää karistus tulemata.