Sageli piki põldudevahelist teed sõites näen lendu tõusmas väikest salka värvilisi linde. Ühes kohas kasvavad mõned takjapõõsad, mis vaatamata hoolikale maaharimisele on otse teeserva püsti jäänud. Takjanupud on praeguseks otsast kadunud, kuid linnud sebivad nüüd varte all, küllap leiavad sinna pudenenud seemneid.
Need ilusad värvilised linnud on ohakalinnud, kes toituvad umbrohuseemnetest. Isegi nüüd, kui pesitsusaeg algamas, liiguvad nad endiselt kambakesi, sest üheskoos on kindlam.
Päev, mil eelmisel nädalal siinse pildi tegin, oli hall, udune, sadas peenikest vihma. Vahest just sellise ilma tõttu ei kiirustanud kõik pundis olevad ohakalinnud möödaliikujat märgates täies koosseisus üle tee põõsastesse peitu ja kaks jäid hetkeks paigale. Nii nad ka läbi uduvihma pildile jäid.
Viljakasvatajad on hoolikad maad harima, mille juurde kuulub ka igasuguste umbrohtude hävitamine, mürgitamine ja sissekündmine. Järjest vähem näeme maastikel ohakaid ja takjaid, mis on küll tüütud umbrohud, kuid õitsemise ajal imekaunid, kuhu lendab hulk liblikaid ja putukaid nektarit ammutama.
Valminud umbrohuseemned pakuvad talvisel ajal siia jäävatele lindudele kõhutäidet. Õnneks on kõrvalistesse kohtadesse alles jäänud veel mõni mahajäetud ja üles harimata maatükk, kus hilissügiseti või varakevadel olen näinud takjavartel rippumas seemneid otsivaid värvilisi ohakalinde.
