Sellel kohal, mis pildil, on iga päev uus nägu. Üleeile polnud jää veel sulanud ning vesi täielt lahti pääsenud, muidu oleks teerada olnud üle ujutatud. Õiget suurvett sel kevadel siiski vist ei tule, lund oli vähe.
Üleujutuskoht asub väikese oja kaldal riigimetsas, endisaegse taludevahelise hobutee ääres. Teiselpool algab minu mets. Nii kaua kui mäletan, on seal madalas lohus sanglepad ikka jalgupidi vees seisnud ja sellega rahul paistnud olevat. Varem oli sooja ilmaga teerajal alati ka rästikuid, keda millegipärast pole mitu aastat enam kohanud.
Sügiseti, kui sajab palju ning jõgi ei suuda metsadest tulevat vett vastu võtta, on oja ääres jälle üleujutus. Umbes viisteist aastat tagasi nägin samast kohast lendu tõusmas must-toonekurge, küllap käis ojast toitu otsimas. Mõned aastad hiljem sai ka selgeks, kus must kurg pesitseb. Pesa asub küll looduskaitsealal, mis aga ei tähenda, et kurepaaril õnnestuks igal suvel poegi üles kasvatada. Järjest kehvemini neil haruldastel lindudel läheb.
Käi tuttavaid radu, siis näed rohkem – nii öeldakse. Käin minagi ning soovin, et mets mu ümber jääks alles, et sealt kostaks rähni kopsimist, võiks kuulda konnakotka kevadisi kilkeid, saaks vaadata tõtt händkakuga, keda ma „vanaks halliks“ kutsun, ja jälgida laanepüü kekslemist kännul, kuni pesakond poegi rohu sees redutab. Puude all, looduse keskel, mööda tuttavaid metsaradu sammudes tunnen end kindlalt ja kaitstuna.
