Mu ema armastas sireleid

Istusin ema voodiserval kui ta läks. Pikk elu ja viimase 19 aasta ja 8 kuu pikkuse haiguse vaevad said uue aasta teisel päeval otsa.

Üle kõige armastas mu ema sireleid. Kesk talve külmal ajal pole võimalik emale õitsvaid sireleid tuua. Ka suviti jääb nüüd tagakambris vaas tühjaks.

Mu lapsepõlvekodu akna all ja veel kaarjalt ümber majaotsa kasvasid jalgtee ääres sirelid. Need olid ema istutatud, lillad ja valged. Ema õpetas sireliõitest õnne otsima. Valgete seast võis viielehelisi sagedamini leida ja need tuli alla neelata. Kui suve hakul akna lahti tegime, oli kamber sirelite hurmavat lõhna täis.

Veel armastas ema pojenge ja flokse. Meie koduõu on siiani neid lilli täis, kõik kunagi ema istutatud. Kui maa kevadel jälle roheliseks läheb ja juunis pikk pojengipeenar õitesse upub, mõtlen emale.
Ma usun, et kohas, kuhu ta läks, pole ei vaeva ega valu. Ema kõhnunud näole oli ilmunud salapärane leebe naeratus ja paled silenenud, kui viimsele voodile asetades talle valge heegeldatud villase salli hallide juuste ja kaela ümber sättisime. Aitäh, ema!