Ja mullaks sa kord saad. Selline on mu metsas jõe ääres ühe vana kase lugu, mis on omamoodi jätkuks eilsele kasejutule. Käisin just vaatamas, paar aastat oli vahele jäänud.
Kui kask veel elus ja püsti oli, tegin temast korduvalt pilte, sest ta oli nii võimas, vana ja jäme, ümbruskonna kõige jämedam. Paraku on kasepildid kõik paberfotodena albumis, blogis näitamiseks tuleks skaneerida. Kodus mul seda võimalust pole.
Märkasin toda kaske 2000.a. kevadel, kui piki kaldaäärt kitsast käimisrada läbi põõsaste sisse raiusime. Hiljem käisin seda rada veel palju kordi, kuni alast sai vääriselupaik ning kallasrada jäi rookimata. Nüüdseks on sinna põõsaid juurde kasvanud, mis suvel liikumist segavad (ja puuke jagavad). Praegu aga on väga lahe käia, kõik on nähtav, vanajõe käärud jääs ja lombid külmunud.
2002.a. suvel, kui minu maadel oli parimate talumetsamajandajate kokkutulek, avastasin, et kase sees toimetab mesilaspere. Ka kokkutulekulistega sai kase jämedust imetlemas ja mesilasi vaatamas käidud.
Mesilased puuõõnsuses talve üle ei elanud. Nugis (vist) oli kärjed välja urgitsenud. Paari aasta pärast murdis tuul kase sama koha pealt, kust mesilased sisse-välja lendasid. Ladvaosa ei kukkunudki jõkke, lebas piki kaldaäärt. Tüügas seisis veel aastaid, kuid nüüdseks on maas. Temagi ei langenud jõkke ulpima, vaid heitis kaldale puhkama.
Kõik looduse loodu saab kord mullaks ja kaob unustusse, kui me endisi mälupilte (või fotosid) alles ei hoia. Sama on meie kallite esivanematega, nii võib olla ka meile erilist tähendust omanud puudega.
