Mürgine ilu

Sügisel metsas võsa lõigates võib sattuda paljudele põnevatele leidudele. Näiteks nägin vaarikatel hiliseid marju, väga palju huvitavaid seeni ja enne äratulekut märkasin põõsa all üht värviküllast kobarat. Maavitsa väänlevate varte küljes olid ahvatlevalt ilusad marjad, rohelistest punasteni.

Maavitsa olen oma metsas ikka aeg-ajalt kohanud. Ta kasvab niisketes kohtades, nagu kraavi-, oja- ja jõekaldad või kinnikasvanud lohud. Pildil on hariliku maavitsa marjad, mis on küll mürgised, kuid mitte nii tugevalt kui näiteks näsiniine omad. Suhu pista ei tasu, imetleda küll.

Harilik maavits on mitmeaastane taim ja paljuneb vegetatiivselt. Tema varred väänlevad, toetudes teistele tugevamatele taimedele. On olemas ka mustade marjadega üheaastane maavits, kuid teda metsas või võsastikes ei kohta. Mina pole osanud otsida.

Märkan maavitsa alati alles sügisel, kui ta marju kannab. Kevadel õitsemise ajal pole sellistesse kohtadesse sattunud, kus oleksin ka maavitsa roosakaid õisi näinud. Kevadel on kogu loodus õisi täis ja meeled küllusest segadusse viidud, seepärast tuleks üksikut maavitsa eraldi otsida.