Ma ei ole jahinaine ja sõrm ei kõverdu päästikule vajutama. Minupoolest võivad kõik metsaelukad ellu jääda. Samas suhtun jahipidamisse kui inimkonna ühte ürgsemasse viisi toitu hankida. Kui pildil olev põdralehm on küti kuuli läbi juba kord surmatud, siis on ta minu silmis liha, loodusest saadud puhas ja täisväärtuslik toit.

Kariloomad, nagu veised, sead, lambad, võttis inimene oma hoole alla hoopis hiljem ning eesmärk oli ikka vaid üks – kasvatada ja hoida loomi käeulatuses ning neist kasu saada. Liha ja piim, nahad ja vill – kõik teenis ja teenib ka tänapäeval inimeste vajadusi. Loomade tapmine on osa sellest. Maal talus sündinuna ja üles kasvanuna teadsin pisikesest peale, et sigu, lambaid, vasikaid ja kanu ikka aeg-ajalt veristati, et oleks midagi patta või pannile panna.

Mulle meeldib metsloomi looduses vaadata, samas teades, et mingil viisil, kas kiskjate või küti kuuli läbi, saabub neile nagunii kord lõpp. Või võtavad neid nälg, taudid ja haigused, seakatk näiteks. Jahipidamine kuulub paljude rahvaste kultuuri juurde ning jahisaak tarvitatakse mõistlikul viisil ära. Neil metsaelukatel, kes ellu jäävad, sünnivad uued järglased ning ega metsad loomadest seega päris tühjaks ei jää.

Jahipidamine reguleerib ulukite arvukust ja sellega on Eestis lood õnneks päris head. Küll aga kuulsin jahimeestega juttu ajades, et põdrakahjustuste tõttu noortes haavikutes on RMK ähvardanud neid kahjunõudega. Põtrade arvukus kõigub paikkonniti ning aastate lõikes päris suuresti. Näiteks mitmel eelnenud aastal polnud minu metsas ja sellega piirnevas riigimetsas põtru peaaegu üldse. Pärast läinudsügisesi ja talviseid mahukaid lageraieid riigimetsas ilmusid loomad järsku jaole ja jäid paigale. Ka minu kuusenoorendikust on mõnel hommikul paistnud magava põdra kõrvad. Nii oligi selle nädalavahetuse ajujaht suunatud peamiselt minu ja riigimetsa maadele.